Rahvamuusikud panevad karudki pilli mängima, lastest ja täiskasvanutest rääkimata

Virumaa Teataja 18.02.2017 Kristi Ehrlich

Martin Müller ja Jaanus Põlder käivad igal teisipäeval Uhtna raamatukogus koos teistega mandoliini mängimas. Sel korral oli Mülleril ka lõõts kaasas, millele pillimees hääle sisse puhus.

Martin Müller: “Õppimine ei tohi kuivaks jääda”

Muusik ja lõõtsaõpetaja Martin Müller ütleb, et ta annab õpilastele tundi samasuguse kirega, nagu läheb lavale esinema – ta annab küll palju energiat ära, aga saab seda rõõmuga tundi tulevatelt lastelt tagasi.

“Õppimine ei tohi kuivaks jääda,” teab Eesti Kultuurkapitali Lääne-Virumaa eksperdigrupi kultuuripreemia Elurõõm pälvinud Tapa muusika- ja kunstikooli õpetaja Martin Müller, kes on nakatanud lõõtsapisikuga paljusid noori.

Mulle ei ole rahvamuusika viljelemine midagi teisejärgulist, et muu asi ei tulnud välja.

Üks neist on andekas Randmar Tuulemäe, kellega Müller möödunud aastal Viru Folgil kontserdi andis. Poiss õppis küll muusikakooli direktori Ilmar Kalda käe all mandoliini ja lõõtspill tuli teise pillina kõrvale, aga juba õige pea hakkas see noormehele nii meeldima, et sai põhipilliks, mida ta nüüd Martin Mülleri juhendamisel õpib.

Kolm aastat tagasi Tapa muusika- ja kunstikooli tööle asunud Mülleril on praegu kuus õpilast, neist üks tütarlaps.

“Mulle meeldis see tööpakkumine muusikakooli suhtumise ja õhkkonna pärast. Ilmar (Ilmar Kald – toim.) mängib ansamblis Untsakad, viljeleme sarnast muusikat ja meie mõttemaailm on ka sarnane. Ta toetab pärimust väga, sest ta ise õpetab mandoliini ja pärimusviiulit,” kõneleb Müller, kes on praeguseks juba kolm aastat muusikakoolis õpetanud väikest lõõtspilli ehk karmoškat – lapsevanemale taskukohane osta ja lapsel lihtsam õppida.

Lõõtsaõpe on tema hinnangul eriti just Virumaal alles lapsekingades. Erinevalt näiteks Põlva ja Mooste kandist, kus tegutseb pärimusmuusikakool ja toimib isegi koduõpe.

Aga päris lootusetu pole olukord siingi. Koos abikaasa Anniga on käidud neli-viis aastat Tapa lasteaias pille tutvustamas ja Martin Müller on täiesti veendunud, et sealt on oodata lõõtsamängijate pealekasvu.

Alles osaleti koos Taavet Nilleri ja Tõnis Kirsipuuga projektis – kuu aja jooksul käidi Virumaa väikestes koolides lastele pille tutvustamas ning anti ühtekokku 27 kontserti, umbes neli kontserti päevas.

Müller ütleb, et kui sellise tutvustamisürituse käigus jääb paarilegi lapsele mõni pill meelde, on nende eesmärk täidetud, ja koolides oodatakse taolisi külaskäike väga. Muusikud võetakse alati soojalt vastu.

“Muusikaõpetajad on öelnud, et nad küll näitavad raamatust pille, aga lapsed ikkagi ei tunne neid ära, sest vahetu kontakt puudub,” vahendab rahvamuusik, kes on näiteks Ida-Virumaal esinemas ja pille tutvustamas käinud ning kogenud, et sealkandis ei olegi rahvapille varem nähtud.

Lääne-Virumaal asi nii nutune õnneks ei ole, kuigi ka siinkandis pole ühtegi lõõtsameest, kellega Müller võiks õhtul kokku saada ja mängida. Ehkki ka siin on olnud vanemaid mängumehi, näiteks Miila külas elanud Julius Sepp, on lõuna pool lõõtspillimängu traditsioonid tugevamad.

Seevastu on aga järjest rohkem hoogu kogumas mandoliinimäng. Omal ajal mandoliiniga pillimängimist alustanud Müllergi annab sellesse oma osa, lüües kaasa korra nädalas koos käivas Uhtna Mandoliiniorkestris, mida Untsakate liige Jaanus Põlder eest veab.

“Harrastusmängijaid on, aga professionaalseid mängijaid, keda bändi võtta, on ikkagi veel vähe,” hindab muusik olukorda. Et mandoliini on võrdlemisi lihtne õppida, on orkester kokku toonud erinevate elualade esindajaid, kes õpivad pilli ja naudivad head seltskonda.

Lääne-Virumaa muusikaelu elavdamiseks on tal mõtteid veelgi. Nimelt tegi Viljandi pärimusmuusikakeskus Müllerile ettepaneku, et too asuks pillimängu jämmikultuuri arendama. Et muusiku eestvedamisel saaksid ühel kindlal kuupäeval kokku inimesed, kes tahavad oma pilliga, olgu see milline tahes, mängida, aga esialgu veel väga hästi ei oska ja võibolla esineda ka veel ei julge. “Kedagi ära ei aeta ja “kuulajaid” on natuke vähem. Kui lood hakkavad selgeks saama, võiks juba kontserdi andmisele mõelda,” kirjeldas Müller ideed, mille tarvis ta praegu nii-öelda maad kuulab ning uurib, kui palju sellisel ettevõtmisel kaasalööjaid oleks. Kogemus on tal selleks olemas – sarnast asja tehti kunagi koos Peep Veedlaga Tallinnas.

Huvi rahvamuusika ja -pillide vastu kasvab aga üha. “Rahvamuusikuid tellitakse aina rohkem esinema. Tööd on ka muudel ansamblitel, rahvakeeli süldibändidel, aga sellist ehedat muusikat tahetakse järjest rohkem. Võrreldes eelmise aastaga, on esinemisi lausa topelt,” ei kurda muusik.

Ja tuleb ette ka neid juhuseid, kui ansambel on esinemise lõpetanud, muusikud tahaksid korraks hinge tõmmata ja omi mõtteid mõelda, aga siis tuleb keegi publiku seast juttu rääkima ja pillide kohta küsima. Siis tuleb lihtsalt rääkida. “Mulle ei ole rahvamuusika viljelemine midagi teisejärgulist, et muu asi ei tulnud välja,” ütleb hingega asja tegev Müller ning lisab, et kui niimoodi tulihingeliselt muusikat teha, on see hea eeskuju ka tema õpilastele, kellel lihtsalt ei ole muud varianti, kui usinasti õppida.

Pärimusmuusika ja üldse muusika esile toomiseks siinkandis lõi rahvamuusik koguni OÜ Kurestik, mis tegeleb meelelahutus-, muusika- ja muude ürituste korraldamise ning pillide tutvustamisega. Esimene suurem üritus tuuakse publikuni juba märtsi lõpus, mil korraldatakse “Pidulik kontsertõhtusöök John Lennoniga”.

Jaanus Põlder: “Laps tahab seda, mida ta on näinud”

Ansambli Untsakad muusiku ja Kiviõli muusikakooli direktori Jaanus Põlderi tööks on muusika tegemine. Ja kui igav hakkab, teeb ta hobi korras veel muusikat.

Palun loetlege need koosseisud, milles te mängite.

See on lootusetu. Nagu küsiks autojuhilt, et milliste autodega sõidad. Kui sa oled elukutseline juht, siis selle autoga, mille võtmed hommikul anti. Põhiliselt mängin Untsakates. Sealt kõrvalt ametlikult ja püsivalt rohkemates koosseisudes mängida ei jõua. Samas on igasuguseid koosseise. Martiniga (Martin Mülleriga – toim.) oleme käinud palju mängimas. Untsakate liikmetest on väiksemaid koosseise. Koolis on õpetajatega mitmesuguseid koosseise. See on muusika kui töö.

Aga siis on veel muusika kui hobi. Elukutselisel muusikul on igav ja siis otsib ta endale hobisid. Uhtna Mandoliiniorkester ja Uhtna Puhkpilliorkester on pigem hobi. See tegevus pole kunagi raha sisse toonud ja ei hakka seda ka tegema. Ja seepärast ma seda teengi, sest nii kui see raha sisse tooks, oleks juba töö. Ja siis ma ei tahaks seda enam teha.

Aga kui mulle helistab homme lõõtsamees Tallinnast, et lähme esinema, siis ma lähen esinema. Siis on jälle uus koosseis. Need tekivad käigu pealt ja selleks on vaja ainult kahte minutit.

Kuidas sündis Uhtna Mandoliiniorkester, mida te eest veate?

Tegelikult oli plaan hakata siin lastele pilli õpetama. Ma olen töötanud kümme ja rohkem aastat Rakveres, nüüd peaaegu 20 aastat Kiviõlis. Sõidan nagunii edasi-tagasi. Kutsusime kohalikud lapsed kokku, et pille tutvustada ja kutsuda mängima õppima. Tutvustavale õhtule saabusid koos lastega ka lastevanemad. Lapsi väga nagu ei olnud ja needki, kes olid, haigutasid ega tundnud huvi. Küll aga tundsid huvi vanemad. Kokkusattumusi oli veel teisigi ja lastevanemad avaldasid soovi, et hakataks hoopis neid õpetama.

Ma võin õpetada suhteliselt suurt valikut pillidest, mitte et ma neid kõiki mängida oskaksin, aga jube keeruline on õpetada, kui on kamp koos ja igaühel eri pill. Samal ajal oli loodud Sakus mandoliiniorkester, Põlvas oli mandoliiniorkester mõne aasta tegutsenud. Vaikselt neid tekkis. Nii see kuidagi omasoodu läks.

Mis on mandoliinimängu fenomen, et neid ansambleid järjest tekib?

Kui võtta ükskõik milline teine pill ja hakata seda nullist õppima, läheb väga palju aega, enne kui saame öelda, et meil on sadu mängijaid Eestis. Mandoliinimängijaid on Eestis juba sadu. Ja mitte lihtsalt mõne akordi mängijaid. Üks põhjus on ilmselt ajalooline mälu või pärimus. Meil on siingi (Uhtna Mandoliiniorkestris – toim.) vanemaid inimesi, kes on koolis mandoliini mänginud. Või on vanaema-vanaisa mänginud.

Uhtna ja ümberkaudsete piirkondade lastele mandoliinimäng huvi ei pakkunud. Kui palju soovitakse seda pilli Kiviõli muusikakoolis teie käe all õppida?

Olin üllatunud, kui minu juurde hakkasid tulema poisid, kes teatasid, et nad tahavad mandoliini õppida. Väikesed poisid. Selge oli see, et eeskujud on koolis olemas. Laps tahab seda, mida ta on näinud. Nüüd on huvi klaveri vastu vähemaks jäänud. Trummid ja kitarr on eranditult esikohal.

Tuleb sedagi ette, et võtad mandoliini välja, küsid õpilaselt, kas ta mõtles kitarri silmas pidades seda pilli, ja saad jaatava vastuse. Laps ei pruugi kitarril ja mandoliinil vahel teha.

Mul pole olnud raske õpilasi ära rääkida. Kõik kitarristid, kes minu juurde on jõudnud, on hakanud mandoliini mängima. Nad mängivad kitarri ka. Minu meelest on see mõttetu raiskamine, osta kõigepealt väike kitarr, siis natuke suurem kitarr ... Sa võid alguses osta mandoliini ja siis juba suure kitarri.

Kultuurkapitali Lääne-Virumaa eksperdigrupp tunnustas teid kultuuripreemiaga Maa Sool, sest panustate kogu hingest rahvamuusika järjepidevusse ja harrastamisse. Kas rahvamuusikul ja rahvamuusikal on oma koht tänapäeva muusikamaailmas?

Mulle hirmsasti meeldib rahvamuusika ja ma ainult seda mängin. Aga kes või mis on rahvamuusik? Tavaline ettekujutus rahvamuusikust on inimestel seotud eelarvamusega: rahvamuusik käib palja jalu ja väljaveninud kampsuniga, mängib vilepilli ja teeb lõkke peal süüa. Mina olen sellele tüübile vastupidine. Äkki ma ei tohikski öelda, et olen rahvamuusik. Ma ei ole oma pead sellega üldse vaevanud.

Kas tuntud ansambli Untsakad muusikuna on teil ka õpilasi õpetades rohkem autoriteeti?

Tänu sellele, et olen õpetaja, olen tunduvalt parem muusik. Ma pean kogu aeg õpilastele seletama, palju rohkem mõtlema ja analüüsima. Harjutan peaaegu iga päev viis-kuus tundi pilli, sest mul on õpilased tunnis. Mängin nendega kaasa ja harjutame koos. Mul ei ole päeva, kui ma pilli kätte ei võta.

Olen avastanud, et ansambel Untsakad ei ütle noorele põlvkonnale enam midagi. Seda ütles ansambli Kukerpillid liige, et kui nad varem esinemas käisid, vaatasid saalist vastu tütarlaste silmad, nüüd säravad vastu prilliklaasid. See on Kukerpillidel nii, see on Untsakatel nii, ja tõenäoliselt ka neil bändidel, mille muusikud on praegu 20-aastased. Nähtavasti vananeb publik koos bändiga ja me ei ürita selle vastu üldse võidelda.

Eelmine
Virumaa Teataja 01.03.2014
Järgmine
Viljandi Pärimusmuusika ait 9

Lisa kommentaar

Email again: